Lepingu rikkumise tagajärgedest üldiselt
Leping tuleb täita õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas ning õigel viisil ning need tingimused tulenevad tavaliselt lepingust endast. Lepingu rikkumiseks nimetatakse kohustuste täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist.
Reeglina lepivad pooled ise lepingus kokku, millised on lepingu rikkumise tagajärjed ja mida lepingu rikkumiseks peetakse. Kui vastavad kokkulepped puuduvad, sätestab kohaldatavate sanktsioonide korra võlaõigusseadus.
Enne aga kui õiguskaitsevahendeid rakendama saab asuda, tuleb kontrollida, kas ei esine aluseid, mis välistavad lepingupoole vastutuse. Lepinguõiguses kehtib põhimõte, et lepingupool vabaneb vastutusest, kui rikkumine on vabandatav. Eelkõige on rikkumine vabandatav, kui lepingupoole kohustuse rikkumine oli tingitud vääramatust jõust, ehk asjaolust, mida rikkunud lepingupool ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Klassikalisteks vääramatu jõu näideteks on loodusõnnetus, tulekahju või streik.
Lepingupool ei vastuta ka juhul kui lepingu rikkumine on tingitud teise lepingupoole tegevusest või tegemata jätmisest.
Seega vastavalt seadusele vastutab lepingupool rikkumise korral nii tema süüst või teisele poolele tekkinud kahjust olenemata. Küll aga võib lepinguga poolte vastutust piirata ning leppida kokku süülises vastutuses. Samuti võib lepingule seaduse alusel kehtida süüline vastutus. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Siiski on ka piiratud vastutusega lepingute puhul tavapärane, et pool vastutab alati tahtliku või raske hooletusega põhjustatud lepingu rikkumise eest.
Kui üks osapool ei täida oma lepingulisi kohustusi, rikub ta lepingut ning teisel poolel on õigus nõuda lepingu täitmist ja/või kasutada muid seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Lepingu rikkumise tagajärjed on erinevad ja sõltuvad sellest, milline pool ja milliseid kohustusi rikkunud on. Loomulikult mõjutab rikkumise iseloom ka võimalikke tagajärgi. Tavapärased tagajärjed on lepinguhinna vähendamine, puuduse kõrvaldamine, kahju hüvitamine ja viivis. Lepingust saab taganeda vaid olulise lepingurikkumise korral. Sellest, milliseid seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid on kahjustatud poolel võimalik kasutada, saab lugeda järgnevatest artiklitest Kui üks osapool ei täida oma lepingulisi kohustusi, rikub ta lepingut ning teisel poolel on õigus nõuda lepingu täitmist ja/või kasutada muid seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Lepingu rikkumise tagajärjed on erinevad ja sõltuvad sellest, milline pool ja milliseid kohustusi rikkunud on. Loomulikult mõjutab rikkumise iseloom ka võimalikke tagajärgi. Tavapärased tagajärjed on lepinguhinna vähendamine, puuduse kõrvaldamine, kahju hüvitamine ja viivis. Lepingust saab taganeda vaid olulise lepingurikkumise korral. Sellest, milliseid seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid on kahjustatud poolel võimalik kasutada, saab lugeda järgnevatest artiklitest [Kohustuse täitmise nõue], [Kohustuse täitmisest keeldumine], [Kahju hüvitamine], [Lepingust taganemine ja ülesütlemine], [Hinna alandamine] ja [Viivisenõue].