Viivisenõue

Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse mitteõigeaegse täitmise korral. Viivise mõte on hüvitada kahju, mis tekib sellest, et te ei saa oma raha õigel ajal tagasi. Viivist saab seaduse alusel nõuda ka siis, kui lepingus selles kokku lepitud ei ole. Kui lepingus pole viivise protsenti kokku lepitud, tuleb kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut.

Viivist saab nõuda alates hetkest, kui maksetähtaeg on ületatud ehk alates viivituse esimesest päevast kuni selle päevani, mil kohustus lõpuks täidetakse.

Seadusest tulenev viivise määr on hetkel 8 % aastas ja see muutub poolaasta kaupa. Lepingus võib kokku leppida kõrgemas viivises, kuid viivise määr peab siiski jääma mõistlikuks.

Kohtupraktikas on küll püütud viivise mõistlikku määra sisustada, kuid leitud, et viivise "mõistlik määr" tuleb siiski sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleks silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni.