Tsiviilhagi

Tsiviilkohtumenetlus võib olla hagimenetlus või hagita menetlus.

Hagimenetlus algab hagi esitamisega kohtusse. Hagi esitaja on hageja. Koos hagiga (aga ka nii enne kui peale seda) võib esitada ka hagi tagamise taotluse, kus pool võib taotleda hagi tagamiseks varale aresti seadmist, toimingute tegemise keelamist vmt, kui on alust eeldada, et hagi tagamata jätmine raskendab või teeb võimatuks kohtuotsuse täitmise kui hagi rahuldatakse. Seda võimalust kasutatakse praktikas eelkõige juhtudel kui teisel poolel pole piisavalt vara või ta võib olemasoleva vara kohtumenetluse ajal maha müüa. Hagi tagamine ei oma mõju sellele, kas hagi ka rahuldatakse või mitte. Rahalise nõudega hagi tagamise taotluse esitamisel on oluline teada, et üldjuhul kuulub tasumisele ka tagatis, mis jääb tagama teise poole võimalikke kahjunõudeid. Tagatis tuleb anda vähemalt 5 protsendi ulatuses nõudesummalt.

Peale hagi kohtusse jõudmist kontrollib kohus hagi vastavust nõuetele ja riigilõivu tasumist. Riigilõivu määrad sätestab seadus. Kui mõni nõuetest on täitmata, annab kohus hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning kui puudusi antud tähaaja jooksul ei kõrvaldata, siis kohus hagi menetlusse ei võta ning loetakse, et selles asjas pole hagi kunagi esitatud. Lisaks peab kohus kontrollima, kas vaidlus üldse allub sellele kohtule kuhu hagi on esitatud. Kui kõik nõuded on täidetud, siis võtab kohus hagi menetlusse ning edastab materjalid teisele poolele ehk kostjale. Ühtlasi antakse kostjale tähtaeg hagiga nõustumiseks (hagi õigeks võtmine) või vastuväidete esitamiseks ning seisukoha võtmiseks.

Kui hagi on menetlusse võetud, toimub esmalt eelmenetlus, mille eesmärgiks on eelkõige välja selgitada hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nõuete suhtes. Eelmenetluses selgitab kohus välja ka menetlusosaliste taotlused ja vajaduse korral teiste menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Samuti selgitab kohus välja, kas asja lahendamine on võimalik kompromissi sõlmimisega või muul viisil määrusega või kirjalikus menetluses. Üldise põhimõtte kohaselt, kui asi tuleb läbi vaadata kohtuistungil, valmistab kohus eelmenetluses asja arutamise ette niisuguse põhjalikkusega, et asja saaks katkematult lahendada ühel kohtuistungil. Praktikas seda kahjuks väga tihti siiski ei juhtu.

Kohtuistungil toimub asja sisuline arutamine. Asja arutamine kohtuistungil on suuline ja vahetu, mis tähendab, et menetlusosalised annavad oma ütlused kohtus suuliselt ning kohtuistungil kohus uurib tõendeid ja kuulab üle tunnistajaid. Kohus võib oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks. Asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid. Pärast asja sisulise arutamise lõpetamist kuulab kohus menetlusosalise soovil ära kohtuvaidluse (nö poolte lõppsõna), kus on õigus esineda kohtukõnega, milles pool esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte. Pärast kohtuvaidlust läheb kohus otsust tegema, teatades, millal ja mil viisil kohtuotsus avalikult teatavaks tehakse.

Juhul, kui kostja hagile kirjalikult ei vasta või ei ilmu kohtu kutsete peale kohtuistungile, võidakse hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Viimasel juhul teeb kohus otsuse õiguslikult põhjendatud ulatuses ilma tõendeid hindamata eeldades hagis esitatud asjaolude õigsust. Kui pool pole tagaseljaotsusega nõus, võib ta esitada kaja (poole taotlus menetluse taastamiseks, kui tema tegevusetus, mis tingis tagaseljaotsuse, oli tingitud mõjuvatest põhjustest). Kui kohus nõustub kaja rahuldama, siis menetlus taastatakse ja jätkub tavapäraselt.

Kohtuvaidluse lõpptulemus on kohtuotsus, millega lahendatakse asi sisuliselt. Kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Kohtuotsusega lõpeb menetlus selles kohtuastmes.

Hagita asjade puhul peaks üldjuhul olema tegemist asjadega, kus puudub hagimenetlusega võrreldav vaidlus poolte vahel. Seadusandja on näinud ette ka mitmeid olemuslikke vaidlusmenetlusi, mis lahendatakse hagita menetluses, lähtudes eelkõige otstarbekuse põhimõttest. Need on esmajoones asjad, kus hagimenetluse formaalsete reeglite range järgimine ei võimalda puudutatud isikute suure arvu, väheste õigusteadmiste, menetluseseme algse piiratuse tõttu vm põhjusel efektiivselt täita tsiviilkohtumenetluse ülesannet, lahendada asi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Nimetatud juhtudel ei esitata kohtule hagi, vaid avaldus. Menetlus on üldjuhul kiirem ning kohtu roll asja lahendamisel oluliselt suurem kui hagimenetluses. Menetlusosaliseks ei ole mitte hageja ja kostja, vaid avaldaja ja asjast puudutatud isikud. Hagita asjad on nt isiku surnuks tunnistamine, piiratud teovõimega isikule eestkostja määramine, lähenemiskeelu rakendamine, kaebused kohtutäituri peale, hooldusõiguse asjad jne.