Lepitus ja vahekohtu menetlus

Lepitusmenetlus on kohtuväline vaidluse lahendamise võimalus, kus pooled valivad lepitaja või pöörduvad lepitusorgani poole. Lepitajaks võib olla notar, vandeadvokaat või muu vaidluspoolte poolt määratud isik.

Lepitusorgan on riigi või kohaliku omavalitsuse juures asuv üksus, näiteks autoriõiguse, tarbijakaebuste, üürivaidluste, töövaidluste komisjon jt. Lepitaja on erapooletu isik, kes toetab osapoolte suhtlust vaidlusele lahenduse leidmisel. Ta võib nõustajana esitada ka omapoolse lahendusettepaneku, kuid viimane otsustusõigus jääb siiski osapooltele.

Ka näiteks kindlustusvaidluste lahendamiseks kasutatakse sageli lepitusmenetlust.

Lepitusmenetluses tehtud otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kui kokkuleppe pool keeldub oma kohustuse täitmisest, võib pöörduda kohtusse.

Vahekohtumenetlus on samuti alternatiivne vaidluste lahendamise viis. Kuna vahekohtu koosseisu määravad pooled ise, saavad nad olla kindlad vahekohtunike teadmistes, kogemustes ja erapooletuses. Lisaks on osapooltel õigus valida menetluse keelt, kohaldatavat õigust ja menetlusreegleid. Vahekohus võib olla ühekordselt moodustatud või alaliselt toimiv. Alaliste vahekohtutena tegutsevad Eestis näiteks Notarite Koja vahekohus ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohus. Rahvusvahelistest majandussuhetest tulenevate vaidluste lahendamisel kasutataksegi tihti just viimati nimetatut. Vahekohtus tehtud otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik ja lõplik, st vaidlust edasi kohtusse viia ei saa.

Lepitus- ja vahekohtumenetlusel on omad eelised. Erinevalt avalikust kohtumenetlusest on vaidluse lahendamine lepituse korras või vahekohtus kinnine ja konfidentsiaalne. Menetlus on kiirem. Näiteks peab arbitraažikohus tegema otsuse hiljemalt 6 kuud pärast vaidematerjalide üleandmist. Enamikul juhtudel teeb vahekohus otsuse aga juba 3–5 kuu jooksul. Ka kulud on kordades väiksemad võrreldes kohtumenetlusega.

Lepitusmenetluses tuleb osapooltel tasuda eelnevalt kokkulepitud lepitajatasu, lepitusmenetlusega seotud kulud ning riigilõiv. Vahekohtumenetluses tuleb tasuda eelnevalt kokkulepitud vahekohtunike tasud, vahekohtumenetlusega seotud kulud ning riigilõiv. Kulud jaotuvad osapoolte vahel võrdselt, kui pole kokku lepitud teisiti.