Töölepingu õigusest üldiselt

Töölepinguõigus ehk tööõigus on reeglid töö tegemisele töölepingu alusel. Vabatahtlikku tööd, koduseid töid, hobitegevust, aga ka riigi- ja kohaliku omavalitsusametnike tööd ning äriühingute juhatuse liikmete tööd tööõigus ei reguleeri. Tööõiguse tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile, töötamine tasu eest ja seotus tööandja määratud töö tegemise viisi, aja ja kohaga. Lepingute sõlmimise ja täitmise kord on üldiselt esitatud võlaõigusseaduses, kuid tööõigus oma spetsiifilise iseloomu tõttu moodustab tavapärasest lepinguõigusest eraldiseisva valdkonna. Sellegipoolest on lepinguõiguse kõige üldisemad põhimõtted ka tööõigusele laiendatavad. Põhimõtteliselt on tööleping käsunduslepingu alaliik.

Töölepingu poolteks on töötaja ja tööandja. Töösuhtes loetakse töötaja nõrgemaks osapooleks ja seetõttu on tööõigus töötajat kaitsev õigus. See tähendab esiteks, et keelatud on leppida kokku tingimusi, mis on töötaja jaoks halvemad kui seaduses ette nähtud. Lepinguõiguses üldiselt on lubatud sõlmida kokkuleppeid, mis kalduvad seadusest kõrvale, kui see pole just otseselt või kaudselt keelatud ja ei too kaasa avaliku korra, heade kommete või põhiõiguste rikkumist. Tööõiguses ei tohi mingil juhul kokku leppida selliselt, et töötaja satuks seadusega võrreldes halvemasse positsiooni. Selline kokkulepe lihtsalt ei kehtiks, see oleks tühine. Teiseks kaitstakse töötajat selliselt, et kohaldatakse töötaja suhtes soodsamat sätet. Kui esineb ebaselgus, millisest reeglist konkreetses olukorras lähtuda, kohaldatakse seda, mis on töötajale soodsam.