Tähtajalisest töölepingust üldiselt

Tähtajalise töölepingu võib sõlmida, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused. Eelkõige on sellisteks asjaoludeks näiteks töömahu ajutine suurenemine, hooajatöö või renditöö tegemine. Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni viieks aastaks ning tähtaeg määratakse kuupäeva või teatava sündmuse saabumisega. Tasub meeles pidada, et töölepingus tuleb sellise lepingu sõlmimisel lahti kirjutada ka see, mis on tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus ja kui kaua see kestab.

Ajutiselt äraoleva töötaja asendamise ajaks võib sõlmida tähtajalise töölepingu kuni selle töötaja tööle naasmiseni. Tegemist ei ole töö ajutise iseloomuga, vaid põhitöötaja ajutise eemalviibimisega (kas lapsepuhkuse, pikaajalise haiguse, õppepuhkuse vms tõttu).

Seadus kaitseb töötajat tähtajaliste töölepingute lõputu sõlmimise või pikendamise eest. Seega, kui pooled on sõlminud tähtajalise töölepingu samalaadse töö tegemiseks järjestikku rohkem kui kaks korda või on tähtajalist lepingut pikendanud rohkem kui üks kord viie aasta jooksul, loetakse töösuhe algusest peale tähtajatuks. Lepingute sõlmimist loetakse järjestikuseks, kui ühe töölepingu lõppemise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline aeg ei ületa kahte kuud.

Vahel tekitab segadust tähtajalise töölepingu lõppemise küsimus. Tähtaja saabudes lõpeb leping automaatselt ehk pooled ei pea teineteisele sellest ette teatama. Kui töötaja jätkab töö tegemist ka pärast tähtaja möödumist ning tööandja sellest teada saades teda viie tööpäeva jooksul minema ei saada (ei avalda omapoolset tahet töölepingu lõppemiseks), muutub töösuhe tähtajatuks.