Tüüptingimuste kasutamine

Tüüptingimuste kasutamise eesmärk on eelkõige lepingute sõlmimise kiirendamine. Kõikidele klientidele kehtivad samad tingimused säästavad aega, sest pole vaja pidada eraldi läbirääkimisi samade tingimuste osas. Tüüptingimused sobivad, kui ettevõte regulaarselt nt müüb või ostab standardseid tooteid või teenuseid või teeb seda samadel eesmärkidel. Tüüptingimustesse tasub osalt suhtuda kriitiliselt, kuna tihti võib juhtuda, et pooled ei mõista tingimuste sisu ühtemoodi või pole nendega üldse tutvunud. Samas on tüüptingimuste kasutamine teatud valdkondades praktiline ja möödapääsmatu. Näitena võib tuua kindlustussektori, kus oleks mõeldamatu, et iga kindlustuslepingu sõlmimiseks asutakse põhjalikesse läbirääkimistesse.

Nagu ikka, peavad vaidluse korral mõlemad osapooled enda seisukohti tõendama. Üldpõhimõttena kehtib see ka siis, kui käib vaidlus selle üle, kas mõnda lepingus sisaldunud tingimust tuleks pidada tüüptingimuseks või mitte. Kohtu praktikas on korduvalt viidatud, et lepingu osaks oleva tüüptingimuse võimaliku tühisuse riski peab kandma see lepingupool, kes esitas läbi rääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et tollel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ega selle sisu mõjutada. Üldine praktika on ka see, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus kvalifitseeritav tüüptingimuseks (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine ei olnud tegelikult võimalik). Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja aga omakorda tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.