Otsustusvabadus lepingu sisu üle
Lepinguvabadus tähendab ka seda, et lepingu sisu on valdavalt poolte endi määrata (erandiks näiteks tarbijat kui nõrgemat poolt kaitsevad sätted seaduses). Siiski tuleb lepinguosalistel järgida teatud põhimõtteid ning seadusega reguleeritud erandeid.
Võlaõigusseaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Suur hulk võlaõigusseaduses sisalduvaid sätteid ongi dispositiivsed ehk pooltele on jäetud vabadus seadusest erinevalt kokku leppida. Sellele viitab harilikult ka lausete tüüpiline lõpuosa stiilis „kui lepingupooled pole kokku leppinud teisiti.“
Võlaõiguse üheks peamiseks aluseks on ka hea usu põhimõte. Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõte prevaleerib isegi seaduse ja muude õiguse allikate üle. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtet pole võimalik üheselt defineerida. Kindlasti aga tulenevad hea usu põhimõttest võlaõigussuhtes osalejatele mitmed kohustused nt arvestada üksteise huvidega, teavitada teist pool teda mõistlikult huvitavatest asjaoludest, jagada tõest informatsiooni jne.
Olulisel kohal võla- ja lepinguõiguses on ka mõistlikkuse põhimõte. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlaõigusseaduse sätted sisaldavad küllaltki palju mõistet „mõistlik“. Seda üheselt sisustada pole aga võimalik, seega tuleb lähtuda igal üksikul juhul konkreetse juhtumi asjaoludest.
Mõningatel juhtudel on nõrgemas positsioonis oleva lepingupoole kaitse vajalik ja põhjendatud. Seda näiteks nii tarbijalepingute kui ka töölepingute puhul. Just eelkõige nimetatud valdkondades sätestab seadus mitmeid kohustuslikke sätteid nii, et kokkuleppega ei saa teha erandeid. Samasuguseid kohustuslikke elemente leiab ka näiteks üürisuhete puhul.