Lepinguvabadusest üldiselt
Võlaõigus, mis hõlmab endas ka lepinguõigust, moodustab ühe olulisema osa eraõiguse alla kuuluvast tsiviilõigusest. Lepinguõiguse valdkonda reguleerivaks põhiliseks seaduseks on võlaõigusseadus. Võlaõiguse üks olulisemaid põhimõtteid on lepinguvabadus.
Lepinguvabadus tähendab seda, et lepingu sõlmimine on pooltele vabatahtlik ning lepingu sisu on valdavalt poolte endi määrata (mõningate eranditega, nt tarbijad). Samuti hõlmab see põhimõte seda, et üldreeglina saavad pooled ise otsustada lepingu vormi üle. Lepinguid võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole ette nähtud kohustuslikku lepingu vormi. Kui seadusest tuleneb lepingu kohustuslik vorm, siis etteantud vorminõudest kõrvale kalduda ei tohi. Vorminõudest kõrvalekaldumine muudab tehingu tühiseks. Tuleb arvestada, et ka suuline leping on poolte siduv. Suulises vormis sõlmitud leping on kohaselt sõlmitud siis, kui pakkumus on saanud nõustumuse. Kirjalik leping on sõlmitud, kui pooled on lepingudokumendid allkirjastanud või vahetanud allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad.
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on õigussuhte põhiline alus ja allikas leping, mitte näiteks seadus. Mis omakorda seab olulise tähtsuse lepingute hoolikale ettevalmistamisele.