Lepingute tõlgendamine

Lepingu sisu puudutavad erimeelsused võivad olla erinevad ning nende ületamiseks tuleb kasutada tõlgendamise reegleid. Eestis kehtivas õiguses lähtutakse lepingu tõlgendamisel tahteteooriast ehk lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade tähendusest, tuleb määravaks lugeda lepingupoolte ühine tahe. Järelikult tuleneb sellest põhimõttest, et kui lepingupooled on eksinud mõne juriidilise tähendusega termini sisustamisel või kasutamisel, ei tule lähtuda selle termini juriidilisest tähendusest, vaid sellest, mida lepingupooled selle termini kasutamisel tegelikult saavutada soovisid. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning ka tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.

Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti.