Lepingu vormist üldiselt
Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab tehingute vormivabaduse. Ka lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt saavad pooled reeglina ise otsustada, millises vormis nad lepinguid sõlmivad. Lepinguid võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole ette nähtud kohustuslikku lepingu vormi. Kui seadusest tuleneb lepingu kohustuslik vorm, siis etteantud vorminõudest kõrvale kalduda ei tohi, kuna vorminõudest kõrvalekaldumine muudab tehingu tühiseks. Suulises vormis sõlmitud leping on kohaselt sõlmitud siis, kui pakkumus on saanud nõustumuse. Kirjalik leping on sõlmitud, kui pooled on lepingudokumendid allkirjastanud või vahetanud allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud lepingu notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates. Kui lepingu sõlmimiseks tehtud vastastikused tahteavaldused kinnitatakse või tõestatakse eraldi, on leping sõlmitud viimase tahteavalduse kinnitamisest või tõestamisest alates.
Oluline on meeles pidada, et leping on pooltele siduv ja täitmiseks kohustuslik sõltumata sellest, millises vormis ta sõlmitud on.
Vaatamata sellele, et lepingu vormi võivad pooled üldjuhul ise valida, on siiski soovitatav sõlmida lepingud kirjalikult. Kirjalik vorm aitab võimaliku vaidluse korral tõestada lepingu olemasolu ja selle sisu. Meeles tasub pidada, et poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta mingis muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles eraldi kokku leppinud. Seega tuleb lepingu muutmisel järgida algse lepinguga sama vormi.