Vääramatu jõud
Vääramatu jõu (force majeure) all mõistetakse õigusteaduses mis tahes ettenägematut sündmust, mille toimumise aega ja viisi ei saa lepingu sõlminud pooled kontrollida ega ära hoida. Kui vääramatu jõud takistab üht või mõlemat lepingu pooltest oma lepingujärgseid kohustusi täitmast, ei ole nad selle eest vastutavad.
Seadusest ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt peab võlgnik oma kohustusi täitma nõuetekohaselt, kuid seadus näeb võlgniku kaitseks ette ka mõningaid sätteid, et vältida võlgniku suhtes liigset ebaõiglust ja ebamõistlikku kahjustamist. Vääramatu jõud on selleks vabandavaks asjaoluks, mis seadusest tulenevalt vabastab võlgniku vastutusest oma kohustuse rikkumise korral. Küll aga tuleneb võlaõigusseaduse dispositiivsusest ja ka konkreetselt sättest, et lepinguga võivad pooled ette näha ka seaduses sätestatust erinevad vastutuse aluspõhimõtted. Nii võib lepinguga sätestada, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü korral või veel kitsamalt - ainult tahtluse esinemise korral.
Pooled ei ole tavaliselt kohustatud kompenseerima vääramatu jõu tõttu tekkinud kahju. Kuid osapooled võivad kokku leppida vääramatu jõu tagajärgede suhtes. Sageli lepivad pooled nt kokku, et isikul on õigus leping lõpetada, kui vääramatu jõud jätkub mingi aja perioodi vältel.