Pakkumus ja nõustumus (nii üldiselt kui müügilepingu kontekstis)
Lepingu sõlmimisel avaldavad pooled oma tahet luua õiguslikult siduv suhe ja omandada selles suhtes teatud õigused ja kohustused. Tahteavaldusteks, millel on õiguslik tähendus, on pakkumus ehk lepingu sõlmimise ettepanek (ofert) ja nõustumus ehk nõusolek leping sõlmida (aktsept). Lepingute sõlmimisel majandustegevuses eeldatakse, et läbirääkimistesse astuvad pooled soovivad lepingut sõlmida ja võtta endale sellega õiguslikult siduvaid kohustusi. Praktikas ongi levinud lepingu sõlmimine pakkumuse ja nõustumuse vormis. Kuid see võib toimuda ka muul viisil, kui on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimiseks.
Pakkumus on piisavalt määratletud lepingu sõlmimise ettepanek, mis on tehtud konkreetsele isikule ja millega väljendatakse tahet olla lepinguliselt kohustatud (antakse lubadus midagi teha või millegi tegemisest hoiduda). Piisav määratletus tähendab lepingu tingimuste täpset ja üksikasjalikku kirjeldamist niisuguses mahus, mis võimaldab järeldada pakkumuse esitaja tõelist tahet lepingu sõlmimiseks. Lepingu sõlmimiseks tegeliku tahte puudumist järeldatakse pakkumuse ebaselgusest, kahemõttelisusest või ebatäielikkusest. Lepingu olulised tingimused peavad olema pakkumuses väljendatud viisil, mis annaks võimaluse üheselt aru saada ettepaneku tegija tahtest ja seega ka poolte tulevastest õigustest ja kohustustest. Kõik ettepanekud, milles ei esitata vähemalt lepingu olulisi tingimusi, on klassikalises lepinguõiguses käsitletavad kui ettepanekud astuda läbirääkimistesse või neid jätkata.
Seega pakkumus peab sisaldama lepingu olulisi tingimusi sellisel määral, et nõustumuseks piisaks sõnast "jah", et sõlmida siduv ja seaduse nõuetele vastav leping. Selline nõude püstitus võimaldab eristada pakkumust ettepanekust teha pakkumus. Üldise praktika kohaselt võib lugeda pakkumuse piisavalt selgelt väljendatuks, kui on määratud kaup, selle kogus ja hind.
Lepingu olulisteks tingimusteks loetakse tavaliselt tingimusi, mis määravad ära lepingu olemuse ja mille määratlemine on antud lepingu liigi juures vajalik. Olulisteks tingimusteks võivad aga olla ka tingimused, milles kokkuleppe saavutamine on oluline ainult ühe poole jaoks. Samuti võib olla seaduses kindlaks määratud need tingimused, milles kokkuleppe saavutamine on vajalik lepingulise kohustuse tekkimiseks.
Vaidluse korral selle üle kas pakkumus on piisavalt määratletud lepingu sõlmimiseks või mitte, tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest. Pakkumuse tegija on lepingu sõlmimise algatajaks ja temast sõltub kuidas, mis vormis ja mis etapid lepingu sõlmimisel läbitakse.
Ettepanek sõlmida leping toob kaasa õiguslikud tagajärjed tingimusel, et ettepanek on edastatud tahteliselt ja, et pakkumus on ka tegelikult adressaadini jõudnud. Tahteline edastamine tähendab ettepaneku tegija tahet lasta oma ettepanek õiguskäibesse. Pakkumus ei kehti enne, kui see on teise poole poolt kätte saadud. Ka nõustumus kehtib selle kättesaamisest. Nii pakkumus kui nõustumus on tegijale siduvad ning reeglina ei ole õigust seda tühistada.
Pakkumuseks ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles puudub tegija tahe olla lepinguliselt seotud või tegija on otse väljendanud, et ta ei loe ennast ettepanekuga seotuks. Sellist ettepanekut nimetatakse ettepanekuks teha pakkumus. Kui pakkumuses on nõustumise tähtaeg määratud, kehtib pakkumus selle lõpuni.
Pakkumus lõppeb, kui:
see ei ole saanud õigeaegselt nõustumust;
aktseptant on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate;
pakkumus on tühistatud enne selle kättesaamist;
vastus on käsitletav vastupakkumusena.
Nõustumus on otsese tahteavaldusena või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida pakkumuses näidatud tingimustel leping. Nõusolekut sõlmida leping võib väljendada ka kaudse tahteavaldusega. Kaudseks tahteavalduseks võib olla pakkumuses nõutud kohustuse täitmine, täitmisele asumine või osaline täitmine.
Pakkumuse vastuvõtmisel kaudse tahteavaldusega võib pakkumuse esitaja seada tingimuseks ka teatamise kohustuse. Nii võib pakkumuse esitaja lepingu sõlmimise ettepanekus määrata, kuidas peab aktseptant oma nõusolekust teatama. See võimaldab pakkumuse esitajal kindlaks määrata, milline käitumine on nõustumuse andmise tähendusega, et välistada hilisemaid vaidlusi lepinguliste kohustuste tekkimise üle. Kui nõustumus avaldub teos, siis on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai teost teada, kuid pakkumusest, pooltevahelisest praktikast või tavast võib tuleneda ka, et leping loetakse sõlmituks alates teo tegemisest.
Vaikimist ei loeta üldjuhul ega tegevusetust nõustumuseks.
Vaikimine ja tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes juhul, kui see tuleneb:
seadusest;
pooltevahelisest kokkuleppest;
pooltevahelisest praktikast või kehtivatest tavadest.