Müügilepingust üldiselt
Lepingulisi võlasuhteid liigitatakse eelkõige lepinguliste kohustuste põhisisu järgi. Lepingud, mis on suunatud asjade, õiguste või muu vara lepingu teisele poolele lõplikule ülekandmisele on võõrandamislepingud. Siia gruppi kuuluvad eraldi liigina ka müügilepingud.
Müügileping on vastastikune leping, millega üks lepingu pool (müüja) kohustub andma lepingu teisele poolele (ostjale) üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
Seadus sätestab lisaks viidatud müügilepingu mõistele veel - missugused on müügilepingust tulenevad kohustused lepingupoolte jaoks, kuidas on jaotatud lepingupoolte vahel lepingu täitmisega seotud riskid (juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko), kuidas hinnata seda, kas asi vastab lepingutingimustele ning mis on asja lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjed. Samuti normid teatud eriliiki müügilepingute suhtes – omandireservatsiooniga müük, proovimüük, tarbijale müük, tagasiostuõigusega müük ja ostueesõigusega müük.
Tuleb arvestada, et müügilepingu objektiks võivad olla väga erinevad asjad, mistõttu võib müügilepingu sisuks olla nt nii lihtne ajalehe ostmine poest kui ka olemuselt keerukad tarnetehingud.
Müügilepingust kui kohustustehingust tuleb selgelt eristada müügilepingust tuleneva asja omandi üleandmise kohustuse täitmiseks sõlmitavat käsutustehingut. Viimase sisuks on asja omandi, ostuhinna omandi ülekandmine, müüdud õiguse loovutamine. Teema peaks olema tuttav kõigile, kes on müünud või ostnud kinnisvara, kus sõlmitakse alati võlaõiguslik müügileping ning lisaks ka asjaõigusleping.
Müügilepingutele kohalduvad loomulikult ka kõik üldised võlaõiguse põhimõtted. Siinjuures võiks meelde tuletada, et võlaõiguse normid on põhimõtteliselt dispositiivsed. See tähendab, et mingi lepinguliigi kohta seaduses sätestatust võib poolte kokkuleppel kõrvale kalduda ja pooled võivad omavahelises õigussuhtes kokku leppida teistsuguse regulatsiooni kui see, mis seadusest automaatselt tuleneks. Selline kokkulepe on siiski välistatud juhul, kui mõni säte otsesõnu keelab sellest kõrvalekaldumise või kui kõrvalekaldumise keeld tuleneb sätte olemusest, samuti juhul, kui kõrvalekaldumise näol oleks tegu selge ebaõiglusega – see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks mõne tehinguosalise põhiõigusi.