Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumine
Üldine kindlustuslepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat ja see hakkab kulgema kalendriaasta lõpust, mil nõue muutub sissenõutavaks. Tuleb silmas pidada, et üldine kolmeaastane aegumistähtaeg kehtib ka kohustusliku kindlustuse korral niivõrd, kuivõrd seaduses, millega kohustuslik kindlustus kehtestati, pole sätestanud teist aegumistähtaega. Nt liikluskindlustuseseaduse kohaselt on kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Ehk kannatanu nõue kindlustusandja vastu aegub siis, kui aegub nõue kahju tekitaja vastu.
Kui kindlustusvõtja (või keegi teine, nt soodustatud isik) teatab kindlustusandjale oma nõudest tema vastu, siis kolmeaastane aegumistähtaeg peatud kuni kindlustusvõtja saab kätte nõude kohta tehtud kindlustusandja otsuse. Sisuliselt on tegemist nö aegumise peatumisega läbirääkimiste ajaks, mis peaks soodustama kohtuvälistele kokkulepetele jõudmise võimalusi. Samas aga välistama seda, et kindlustusandja pahatahtlikult vastusega venitama asuks ning aegumistähtaja saabumist ootama jääks. Igal juhul aegub nõue hiljemalt kümne aasta jooksul. Lisaks olgu selgitatud, et kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumine võib peatuda ka muudel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel.
Eraldi on seaduses regulatsioon, mis tagab kindlustusandjale õiguskindla olukorra, kus ta peab tema vastu esitatava hagi esitamisega arvestama ainult ühe aasta jooksul pärast nõude rahuldamata jätmist kindlustusandja poolt. Ehk kui kindlustusvõtja esitab kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kohustuse täitmiseks ja kui kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale, et ta nõuet ei rahulda, siis saab kindlustusvõtja hagiga kohtusse pöörduda ainult ühe aasta jooksul vastavasisulise kindlustusandja teatise kättesaamisest. Nimetatud teatis peab sisaldama ka viidet sellise tähtaja ning selle õiguslike tagajärgede kohta. Kui viidet pole, siis sellist õiguslõpetavat tähtaega ei rakendata. Teatamiskohustuse täitmist peab tõendama kindlustusandja.