Kindlustuslepingu lõppemine
Kindlustusleping lõpeb sellest taganemisel või selle ülesütlemisel seaduses ettenähtud alustel ja eeldustel. Samuti kui kuulutatakse välja kindlustusandja pankrot. Viimasel juhul ei ole lepingu lõppemiseks vajalik lepingut üles öelda ega sellest taganeda, piisab pankrotiotsuse väljakuulutamisest. Kindlustusandja poolt sõlmitud lepingud lõppevad pankrotiotsuse tegemise päeval ning kindlustuslepingutest tulenevad nõuded rahuldatakse eelisjärjekorras.
Kindlustusandja vabatahtlik lõpetamine on aga võimalik ainult sellisel juhul, kui kindlustusportfell on kehtestatud korras üle antud, kindlustuslepingud lõpetatud või kõik kindlustuslepingutest tulenevad kohustused täidetud ning kindlustusandja varad piisavad kõigi võlausaldajate õigustatud nõuete täielikuks rahuldamiseks. Avalduse kindlustusandja sundlõpetamiseks võib teha ka Finantsinspektsioon.
Kindlustuslepingust saab taganeda vaid seaduses sätestatud juhtudel, mis tähendab, et pooled ei saa ise täiendavates taganemisalustes kokku leppida. Taganemisele kohaldatakse võlaõigusseaduses sätestatut, arvestades ka tarbijaerisusi. Kindlustusvõtjal säilib kindlustuskaitse ning kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele kuni taganemiseni.
Kui kindlustusleping on sõlmitud selle lõppemise tähtaega määratlemata, siis võivad mõlemad pooled selle üles öelda jooksva kindlustusperioodi lõpuks. Ülesütlemisest tuleb ette teatada, kusjuures ette teatamise tähtaeg peab olema mõlema poole jaoks ühesugune, kuid mitte lühem kui üks ja mitte pikem kui kolm kuud. Kui kumbki pool jääb teatamisega hiljaks, siis jätkub leping ka järgmisel kindlustusperioodil. Tähtajatu kindlustuslepingu ülesütlemise õigusest võivad pooled kokkuleppel loobuda kuni kaheks aastaks. Erandid on ette nähtud pikaajalise kindlustuslepingu (üle 5 aastase tähtajaga) puhuks. Selliste lepingute ülesütlemise õigus on vaid kindlustusvõtjal. Õigust saab kasutada kas viienda või iga sellele järgneva aasta lõpuks. Arvestada tuleb kolmekuulise etteteatamistähtajaga. Kindlustuslepingut, mis on sõlmitud tähtaegselt, kuid mitte pikemaks ajaks kui viis aastat, pole võimalik korraliselt üles öelda ehk sellise lepingu ülesütlemine on võimalik vaid võlaõigusseaduses kindlustuslepingu kohta sätestatud regulatsioonis sätestatud alustel.
Sõltumata sellest, kas tegemist on tähtajatu või tähtajalise, sh pikaajalise lepinguga, võib kindlustusandja selle ette teatamata üles öelda, kui kindlustusvõtja rikub temast tuleneva asjaolu tõttu (üldjuhul süüliselt) oluliselt lepinguga ettenähtud kohustust. Ülesütlemise õigust võib kindlustusandja kasutada ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamisest. Vaieldav võib olla küsimus sellest, mis on oluline rikkumine. Kindlasti on oluline nt kindlustusriski võimalikkuse suurendamine.
Mõningaid erisusi peab ülesütlemise puhul silmas pidama ka eri liiki kindlustuslepingute puhul. Näiteks ravikindlustuslepingute puhul on ette nähtud sõltuvalt kindlustuslepingu tähtajast pikemad või lühemad ülesütlemise tähtajad jne.