Vastutuse piirangud
Lepingutes kohtab tihti ka teatud vastutuse piiramise kokkuleppeid, mis piiravad osapoole vastutust lepingujärgsete rikkumiste eest. Seejuures piiratakse vastutust tavaliselt kas konkreetse kahju liigi osas (näiteks saamata jäänud tulu) või summaliselt (eriti populaarne näiteks ehituslepingute puhul). Viimasel juhul lepitakse kokku, et näiteks tellija ei vastuta kahju eest mingit konkreetset piirmäära ületavas osas. Tuleb ette ka õiguskaitsevahendite kohaldamise korra ja piirangute kokkuleppeid. Kaudse kahju osas kokkulepitavad piiranguid võib üldjuhul pidada mõistlikuks, kuna need kujutavad endast tavaliselt ka ettearvamatut ja suurt riski.
Üldreegel on, et võlausaldaja ja võlgnik võivad vastutuse piiramises või isegi selle täielikus välistamises kokku leppida. Seadus sätestab sellest aga ühe olulise erandi – nimelt on kokkulepe tühine, kui kohustust rikutakse tahtlikult, vastutuse piiramine võimaldab võlgnikul lepingu täita oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või kokkulepe piirab või välistab vastutuse muul viisil ebamõistlikult. Seega on seadusandja ette näinud teatud piirangud, mille eesmärk on võlausaldajat rikkumise puhul kaitsta, isegi, kui vastutus oli lepingu järgi välistatud või piiratud.
Praktikas on aga näiteks kohustuse tahtlikku rikkumist äärmiselt keeruline tõendada. Tahtlikkuse tõendamiseks ei piisa üksnes sellest, et kohustused on täitmata või need on täidetud mittenõuetekohaselt. Tahtliku rikkumise korral võlgnik mitte üksnes ei mööna, vaid lausa soovib võlausaldajale tekkivat kahjulikku tagajärge. Sellist subjektiivset soovi on aga enamasti võimatu tõendada.